“Midagi ei kao jäädavalt. Ükski paik, ükski mälestus sellest paigast ega inimestest, kes sellega seotud on olnud. Ka siis, kui
pole enam seda kohta sellisel kujul, nagu ta oli, ega ka vahetuid mäletajaid, jäävad alles mälestuskillud, mis ajaga
muutuvad, võtavad teise kuju, kuid on siiski olemas.”
Näitusetööd on inspireeritud nõukogudeajast, selle ajalooperioodi ühiskonna toimimisest, julmusest ja absurdsusest. See
on aeg, mida tuleb mäletada kui osa meie ajaloost, aga ka kui hoiatust. Igas töös on kasutatud mõnda leidmaterjali
kunagise kalatööstuse territooriumilt toonase elu energia kandjana. Just nii nagu ajaloomuuseumis aitavad muistsete nõude
killud, kunagiste rõivaste või tööriistade jäänused ette kujutada meie esivanemate elu, nii on ka leitud naelad,
konservikarpide sildid või koorunud seinavärv olnud inimeste elu tunnistajateks, kes seal nõukogude perioodil töötasid.
Endine kalatööstus, kui nõukogude korra mudel, iseloomustab hästi tollast elu: kollektiivsus, defitsiit, plaanimajandus,
potjomkinlus ja valikuvabaduse puudumine.
Tänaste Ukraina sündmuste valguses pole näitusetööd pelgalt möödunud aja meenutus, vaid peegeldavad tegelikkust.
Püüd totalitaarsus taastada toimub siin ja praegu, meile nii lähedal.
pole enam seda kohta sellisel kujul, nagu ta oli, ega ka vahetuid mäletajaid, jäävad alles mälestuskillud, mis ajaga
muutuvad, võtavad teise kuju, kuid on siiski olemas.”
Näitusetööd on inspireeritud nõukogudeajast, selle ajalooperioodi ühiskonna toimimisest, julmusest ja absurdsusest. See
on aeg, mida tuleb mäletada kui osa meie ajaloost, aga ka kui hoiatust. Igas töös on kasutatud mõnda leidmaterjali
kunagise kalatööstuse territooriumilt toonase elu energia kandjana. Just nii nagu ajaloomuuseumis aitavad muistsete nõude
killud, kunagiste rõivaste või tööriistade jäänused ette kujutada meie esivanemate elu, nii on ka leitud naelad,
konservikarpide sildid või koorunud seinavärv olnud inimeste elu tunnistajateks, kes seal nõukogude perioodil töötasid.
Endine kalatööstus, kui nõukogude korra mudel, iseloomustab hästi tollast elu: kollektiivsus, defitsiit, plaanimajandus,
potjomkinlus ja valikuvabaduse puudumine.
Tänaste Ukraina sündmuste valguses pole näitusetööd pelgalt möödunud aja meenutus, vaid peegeldavad tegelikkust.
Püüd totalitaarsus taastada toimub siin ja praegu, meile nii lähedal.
"Päikesekuld"
Dekoratiivse seinavaibana tunduv teos helgib sellele langeva valguse mõjul kuldseid toone. Just nii kaunina näitas nõukogude võim välisilmale enda inimeste elu ja saavutusi nagu tõestust ideoloogia ideaalsusest. Tegelikkus oli siiski midagi muud…
Lähemal vaatlusel on näha, et vaiba kuldse läike tekitavad sajad kalakonservi etikettide servad. Sprotid õlis - kalakonserv kui defitsiidi sümbol. Tootmine käis, plaane täideti, kuid kohalikele jäi sellest vaid üle linna hõljuv immemagus kalade suitsutamise lõhn kui unistus. Konservikarbi sildid on kleebitud serviti, iga rea vahel takunöör kui “nööri mööda” elamise võrdkuju. |
“Värv katab elamise jäljed, ikka ja uuesti. Asjata vaev. Elatud hetked ja elud on osa meist.” Tiiu Randmann-Mihkla raamatust "Sprotid õlis".
"Elatud hetked"